Kiusamine ja vägivald - kas kõik on nii nagu näib? "Väikelinn Chicago?"

"Väikelinn Chicago" autor on Kirsten Boie, originaal "Nicht Chicago. Nicht hier" ilmus 1999. aastal Saksamaal Hamburgis. Raamat ei ole sugugi paks- 82 lehekülge, peatükkideks jagatud, kuid loendamata. Tegevus toimub peategelase 13-aastase Niklase silme läbi. Keelekasutus on lihtne, ei olnud võõrsõnu või siis inglise keelset slängi. Raamatul on huvitav pealkiri- selle järgi arvasin, et tegevus toimub USAs Chicagos, aga kui ema selgitas, mis mõte oli, siis sain kirjaniku mõttest aru.


Foto: https://www.raamatuvahetus.ee/et/book.book.html?id:=9985204964

Raamatu autor Kirsten Boie on 19. märtsil 1950 Hamburgis Saksamaal. Ta on üks mainekamaid moodsa saksa lastekirjanduse autoreid. Ta on õppinud saksa ja inglise kirjandust. Ta töötas õpetajana 1978-1983. Kirsten Boie lapsendas ning seetõttu ta lõpetas õpetamise ja hakkas kirjutama. Tema esimene raamat "Paul ist ein Glücksgriff" sai tuntuks ja sai auhindu. Sellest alates on ta kirjutanud üle 60 raamatu lastele ja teismelistele. Tema tööd on esitatud kolm korda Hans Christian Anderseni auhinnale.

Raamatu tegevus toimub tänapäeval, äkki 1980-1995, oletan seda CD-ROM´i järgi. Väikelinnas, aga riiki ei ole täpselt ja linna ei ole nimetatud.
Raamatu tegelased on Niklas ja tema pere- õde Svenja, isa Thomas, ema Karin. Ning kooli tulnud uus poiss 14-aastane Karl, teised tegelased on mitte nii tähtsad.
Olulisemad sündmused minu meelest olid kui Niklase kodust kadus asju- CD plaat läks kaduma kui Karl oli külas käinud, CD-ROMi võttis Karl ära, siis varastas Niklase piipari, keegi laskis lemmiklooma jänese puurist lahti, Karl varitses Niklast vähemalt paar korda, nii et poiss sai väga haiget. Niklase isa Thomas uskus politseisse ja inimeste õigustesse, aga raamatu lõpu järgi see nii välja ei tule.
Minu arvates püüab autor öelda seda, et õiglus on näiline, kõik on näiline. Pahad võivad olla pahad ja neile ei saa midagi nende halbade tegude eest teha. Kannataja on ka politsei arvates süüdlane. Nii palju ebaõiglust Niklase suhtes. Kiusajal on võimalik ennast maailmale ohvrina näidata ja tegelikust ohvrist saab teiste silmis süüdlane.

Raamat mulle väga ei meeldinud, see oli ajaliselt hüplik. Tekstist oli raske aru saada, sest tegevus hüppas erinevatesse situatsioonidesse, kohati juba eespool olnud tegevustesse ja siis tulid uued tegevused vahele. Mul oli seda lugedes kahjutunne, inimesed kasutavad sind ära ja lõpuks sind ei usuta ka veel, kuigi räägid tõtt ja sind vaadatakse nagu valetajat. Paar korda oli käega löömise tunne, et kui ma oleksin Niklas, siis oleks mul täiesti ükskõik, mis mu elust saab. Raamat algab ja lõpeb samast kohast, hüplemine oli põhjusega. Raamat selgitab, miks Niklas tunneb end nii nagu esimesel lehel algab.
Soovitan seda täiskasvanutele rohkem, sest nemad saavad sellest paremini aru.

Fred
7.A